Journal articles on the topic 'Nagpur, 1942'

Introduction: Nager syndrome, alsoknown as Nager acrofacialdysostosis, was first described by Nager and de Reynierin 1948. It is a rare syndrome resultingfromdevelopmentalabnormalities of the first and second branchial arches and ismostlysporadic. The prevalenceisunknown about 100 cases have been published up to now. The purpose of this report is to present a case of Nager syndrome wherewewere able to achieve a conventionalcomplete denture despite the many challenges due to the complexity of the clinical case. Case Report: A 27-years-old female patient wasreferred to our service of RemovableProsthodontics at Casablanca UniversityHospital Center complaining of difficulty in speaking and chewing. The patient presentedseveralcraniofacial anomalies including facial atrophy, maxillomandibularhypoplasia, flat nasal bridge, associated to defectsupper and lowerlimbs. Based on these craniofacial characteristics and the coexistingupper and lowerlimbpreaxial anomalies, a diagnosis of Nager syndrome wasconfirmed.The intra-oral examinationrevealed an edentulous mandibular arch and carious, mobile and hypomineralizedmaxillaryteeth, the patient presents a severemicrognatiawith a skeletal Cl III whichcomplicates the prosthetic management of the patient. Therealization of a complete denture has improved the comfort and function of the patient. Conclusion: Nager Syndrome is a condition with a ratherheavyclinical situation and its management must bemultidisciplinary, the psychology and comfort of these patients isoftenaffected. Oral care has improvedaesthetics, function and the quality of life in this patient with Nager syndrome.

I was introduced to sourcebooks as an undergraduate in the 1960s. At that time, the most frequently used were A. M. Nagler's A Sourcebook in Theatrical History (1952), Toby Cole's Directors on Directing (1963), and Toby Cole and Helen Chinoy's Actors on Acting (1948). These books first introduced me to the process of theatre history, and as I believe it is important to introduce this process to students, I continued to use both Nagler and the Cole and Chinoy volume, which was expanded in 1970, in teaching theatre history.

AbstractThis article examines the emergence of Jamshedpur, site of India's first steel plant and privately governed company town, as part of an unprecedented large-scale extraction of mineral resources at the turn of the twentieth century for the purpose of industrial development. It traces the protracted acquisition of land and dispossession of mainlyadivasi(tribal) cultivators by the Tata Iron and Steel Company (TISCO) from ca. 1900 to 1930. The company pursued a distinct strategy of obtaining short-term leases from princely states andzamindars(landowners), while simultaneously appealing to the legal apparatus of the colonial state to secure absolute tenurial rights. The uneven application of laws such as the Land Acquisition Act (1894) and the Chota Nagpur Tenancy Act (1908) allowed TISCO to become a quasi-sovereign power in eastern India, simultaneously acting as employer, landlord, and municipal government. Jamshedpur's continually anomalous legal status underlies the persistence of multiple, fragmented, and competing sovereignties in India, even as an ostensibly unified national economic state space emerged by the time of independence in 1947. More broadly, it suggests that the contours of the relationship between states and corporations, particularly in a postcolonial context, are determined both by preexisting political geographies and contingent legal struggles.

Migration has become a common phenomenon in the contemporary world. In the Post World War II period, due to social and political unrest between conflicting and dividing nations, many countries across the globe saw migrations at different scales. The pressure created by the inflow and outflow of a huge population, within a comparatively short span of time, created various urban dynamics that have been reflected in the urban fabric of cities through largescale creation of camps, refugee colonies, workers’ and migrants’ colonies, urban villages and slums, many of which have survived due to good governance or political and urban development management systems. On the other hand, several others have fallen prey to various social distresses and suffered as underdeveloped or undeveloped archaic areas causing hindrance to development and prosperity of adjacent urban areas. The socio-economic condition that developed in New Delhi after the Partition in 1947 saw migration of millions overnight, with the creation of a l arge number of refugee camps in the city. This paper describes the courageous survival of one of these camps at Basai Darapur as well as the ambitious transformation of such camps to the colonies Moti Nagar and Kirti Nagar, over time, with proper management, through urban governance, socio-political aid, urban planning visions and urban design guidelines. The paper also attempts to discuss the possible holistic future of Moti Nagar and Kirti Nagar in coming times through careful urban management, considering opinions of different urban local bodies, real-estate stakeholders and public participations in different phases of urban development aided by the Delhi Masterplan 2021.

Jesper Brandt Andersen & Niels W. Bruun: Tetralogy of Steno-Fallot and Bartholin-Patau syndrome. A heart malformation and a malformation syndrome first described by Danish anatomists in the seventeenth century. The heart malformation tetralogy of Steno-Fallot was first described by the Danish anatomist Niels Stensen (Nicolaus Steno) (1638–1686) in Thomas Bartholin’s Acta Medica & Philosophica Ann. 1671 & 1672 in 1673, but this was not discovered until 1942. Stensen’s description was built upon a dissection of a female fetus, which he made during his stay in Paris 1664–1665. We bring the first full Danish translation of Stensen’s Latin text and an analysis of his description in relation to his contemporaries and the present. Stensen describes three of the four elements of the tetralogy described in three adult patients by Fallot in 1888, namely ventricular septal defect, pulmonic stenosis and dexteriority of the aorta. The fact that Stensen does not mention the hypertrophy of the right ventricle may have two good reasons. Firstly, the difference between the wall thickness of the right and left ventricles is generally less pronounced in a fetus than after the birth and this would be expected even more in a heart malformation with overload on the right ventricle.Secondly, Stensen may have considered the right sided hypertrophy as merely a result of the three other elements of the tetralogy than as a malformation in itself.Stensen’s description reveals an impressive knowledge about the circulation of the blood in the heart of a fetus, and we speculate that he may have been the first in history to deliver such a precise description, not only of the anatomy and physiology of the tetralogy of Steno-Fallot, but also of the anatomy and physiology of the blood circulation in the fetal heart. Stensen’s fetus had several other malformations, i.e. cleft lip and palate, schisis of the abdomen and thorax and syndactyly of the second to fifth fingers on the left hand. We suggest that the fetus may have had acrofacial dysostosis 1 (Nager syndrome), which is caused by a mutation on chromosome 1q21.2.Likewise, Stensen’s mentor, the Danish anatomist Thomas Bartholin (1616–1680), was the first to describe a case report of the Bartholin-Patau syndrome in his Historiarum anatomicarum rariorum Centuria III & IV in 1657, but this was not discovered until 1960, the same year as Patau and collaborators showed that this syndrome is caused by trisomy 13. We bring the first full Danish translation of Bartholin’s Latin text with an analysis in relation to his age and the present.

Background: The AML EBMT Cytogenetic Risk score is a new prognostic model recently published (Canaani et al. Leukemia. 2019 Aug;33(8):1944-1952; Nagler el al. Am J Hematol. 2020 Jun 12) combining cytogenetics and FLT3ITD status for AML patients in complete remission (CR) at transplant time. The AML EBMT Cytogenetic Risk score is prognostic for leukemia-free survival (LFS), overall survival (OS), GVHD-free/relapse-free survival (GRFS) and cumulative incidence of relapse (CIR). In our centre, we frequently offer in-vitro partial T-cell depleted graft (pTDEP) for patient in CR to decrease morbidity and mortality associated with graft-versus-host disease (GvHD). Currently, The AML EBMT Cytogenetic Risk score has not been evaluated in this population. Aims: We investigate the impact of the AML EBMT Cytogenetic Risk score for 3 years OS, LFS, GRFS, CIR and NRM in a cohort with patients allografted with pTDEP graft. Methods: All consecutive ≥18 years patients who received a first allograft for AML between 2008 and 2018 with data available to determine The AML EBMT Cytogenetic Risk score in CR at transplant time were included. OS and LFS were investigated with the Kaplan-Meier method and we used the cumulative incidence estimator as defined by Fine and Gray to calculate CIR (with NRM as competing event), NRM (with relapse as competing event) and GvHD (with relapse as competing event). Results: 135 patients were included, median age at transplant time was 56 years (range: 19-74), 44% were female, median Karnofsky index was 90 (80-100). 21% of graft were from HLA identical, 57% from matched unrelated donor, 10% from mismatched unrelated donor and 12% from haploidentical donor. Stem cell source was peripheral blood in 89% and bone marrow in 11%. Partial in-vitro T-cell depletion (pTDEP) was performed in 40% of HSCT. Reduced-intensity (RIC) was performed in 62%. Median follow-up was 3.1 year (range 1.3-10 years) for living patients. Among the 135 patients, 4 (3%) were assigned in the favourable (Fav), 58 (43%) in the intermediate/FLT3wt (Int/FLT3wt), 36 (27%) in the intermediate/FLT3ITD (Int/FLT3ITD), and 37 (27%) in the adverse (adv) risk group. 3-years OS for Fav, Int/FLT3wt, Int/FLT3ITD and Adv was 75% (32-100%), 65% (52-77%), 60% (43-77%) and 28% (10-45%), respectively (p=0.033) (Fig 1A). 3-years LFS for Fav, Int/FLT3wt, Int/FLT3ITD and Adv was 75% (95%CI: 32-100%), 60% (47-73%), 49% (32-66%) and 25% (8-42%), respectively (p=0.028) (Fig 1B). 3-years GRFS for Fav, Int/FLT3wt, Int/FLT3ITD and Adv was 75% (32-100%), 45% (31-58%), 39% (22-55%) and 14% (0-27%), respectively (p=0.008) (Fig 1C). 3-years CIR for Fav, Int/FLT3wt, Int/FLT3ITD and Adv was 0%, 22% (11-33%), 31% (15-47%) and 56% (37-75%), respectively (p=0.02). 3-years NRM for Fav, Int/FLT3wt, Int/FLT3ITD and Adv was 25% (95%CI: 0-75%), 17% (7-28%), 21% (6-35%) and 17% (2-32%), respectively (p=0.92). 3-years grade 2-4 aGVHD for Fav, Int/FLT3wt, Int/FLT3ITD and Adv was 0%, 35% (22-47%), 19% (2-36%) and 42% (25-58%), respectively (p=0.46). 3-years cGVHD for Fav, Int/FLT3wt, Int/FLT3ITD and Adv was 25% (95%CI: 0-75%), 17% (6-27%), 22% (7-38%) and 21% (6-35%), respectively (p=0.9). In addition to The AML EBMT Cytogenetic Risk score, variables with a significance in univariate for OS with a p-value ≤0.1 (Karnofsky index [<90 vs. ≥90]; stem cell source [PBSC vs. BM] and donor type [matched vs mismatched donor]) and pTDEP were included in the multivariable model. In multivariable analysis, only the Cytogenetic Risk Score (Fav + Int/FLT3wt: ref; Int/FLT3ITD + Adv: HR: 1.8 [95%CI: 1.1-3.1], p-value 0.03) and Karnofsky index (<90: ref; ≥90: HR 1.8 [95%CI: 1.0-3.2], p-value 0.049] remain significant. Because of the low number of patients in pTDEP (53) and non-pTDEP (82), statistical analysis couldn't be performed specifically in these subgroups but pTDEP had no impact in multivariable analysis for OS. Conclusion: In the analysis of our retrospective cohort including 40% of pTDEP patients, we confirm that the AML EBMT cytogenetic risk is prognostic for relevant outcomes (OS, LFS, GRFS, CIR) of HSCT. Similarly with recently published data, we confirm this prognostic model can help physicians and patients in transplant choice and remains valid for patients undergoing HSCT with in-vitro graft manipulation. Disclosures No relevant conflicts of interest to declare.

Artikkel käsitleb linnade kujutamist Nõukogude Eesti luules aastatel 1940–1955, analüüsimiseks on võetud sel ajal ilmunud luuleraamatud. Eestis kuulutati siis üldkehtivaks kirjanduslikuks meetodiks sotsialistlik realism. Esteetilised printsiibid kujunesid siiski kirjandusliku praktika käigus, sageli kirjutati luuletusi Moskvast ja Leningradist ning nende eeskujul õpiti kujutama ka kohalikke Eesti linnu eesotsas Tallinnaga. Linnaruum – nagu teisedki stalinistliku kultuuri komponendid – oli politiseeritud, mis tähendas esimeses järjekorras sakraliseeritud ruumimudeli ülekannet tekstidesse. The article aims to give a survey of cities and urban spaces appearing in Soviet Estonian poetry of the Stalinist period. All in all, 93 Estonian-language collections of poetry were published in Soviet Estonia between 1940 and 1955, but not all of these contained urban topics. Estonia was occupied by the Soviet Union in 1940 and this brought about an abrupt change in literary texts produced in the country because literature had to take into account the regulations imposed by the doctrine of Socialist Realism and the personality cult of Joseph Stalin. In connection with this, representations of urban space became ideologised in a novel manner. It is difficult to tease forth explicit aesthetic prescriptions from the doctrine of Socialist Realism, but a unified aesthetics was developed in the course of literary practice by authors who copied one another in order not to err unwittingly. The political surveillance of literature increased at the turn of the 1940s and 1950s; it is in this period that the most pronounced standardisation of modes of representation can be observed. Several cities are mentioned in Estonian poetry of the Stalinist era, but implicit rules governing the depiction of urban space become most readily evident in case of five cities. Among these were the largest cities in Russia (Moscow and Leningrad, today’s St. Petersburg) and in Estonia (Tallinn, Tartu and Narva). Depictions of Moscow and Tallinn are the most numerous. Representing Moscow is subject to rules in a particularly noticeable way: the capital of the Soviet Union had to contain the overarching spirit of Stalin and Lenin, and the city was represented as the static central point of a superpower or even of the whole world. In the city space of Moscow, Red Square with Lenin’s mausoleum and the Kremlin emerges as a sacralised space. In comparison with Moscow, the image of Leningrad is somewhat more dynamic for the city is often evoked as the starting point of the 1917 revolution, and Leningrad also appears as a city important in connection with World War II. Representing Tallinn proceeded from the understanding that the capital of the Estonian SSR had to be an unmediated reflection of the power emanating from Moscow. The representations of Tallinn are more varied, though, for the authors more often tended to have a personal relationship with the city. The most important landmark emerging in representations of Tallinn is the medieval tower of Tall Hermann on Toompea hill that serves as the most important flag tower in Estonia. Even in Stalin-era poetry Tallinn was often perceived as ‘ancient’, (the epithet ‘old’ is repreated in many poems), which is partly paradoxical as the pathos of Socialist Realism would prefer to speak of the birth of new cities. The paradox was resolved by introducing a dialectics of ‘old’ and ‘young’ cities; solutions were also offered in the so-called poetry of reconstruction that encouraged the removal of wartime ruins and the erection of new buldings. As concerns other Estonian cities, some poems focus on Narva as a significant industrial town. Tartu had been important in the earlier national history, but its significance waned now that Tallinn’s was rising. Tartu’s reputation as a university town survived into the Soviet period, however, and even the poetry of the Stalinist era contains some depictions of academic life. The urban centres of both Tartu and Narva suffered major damage in World War II, but the ruins receive only scant mention in verse. Still, they are not hidden and war is a recurring topic in the case of both cities. Depiction of large cities, huge spatial elements and city centres suited the poetry of Stalin’s era. Small towns seemed meaningless in this context and outskirts only obtained a meaning in case events of the past were described – thus, slums, represented as the living quarters of workers close to the city limits, would harbour a revolutionary spirit. In the case of contemporary Soviet cities, the outskirts played no particular role, as all the politically favoured meanings were located in the centre. A couple of publicatons specifically underscored the significance of cities, e.g the thematic anthology The Heart of the Homeland: Poetry Dedicated to Moscow by Estonian Authors (1947) and two books dedicated to Tallinn, Debora Vaarandi’s The Old Man from Lake Ülemiste and the Young City Builder (1952) and Paul Rummo’s A Letter from Tallinn (1955). The era’s most significant urban poets include Johannes Barbarus, Debora Vaarandi, Paul Rummo, Mart Raud, Ralf Parve and Vladimir Beekman. The modes of expression of these authors may vary, but their individual styles are less clearly expressed than is usual in poetry, because different authors’ styles became relatively uniform due to the canonised aesthetics of Socialist Realism.

Johannes Aaviku ilukirjanduslikud tõlked täitsid tema jaoks eelkõige rahvuskeele uuendamise rolli, seetõttu jäid originaali stiil ning autori väljendusvahendid tema enda keeleuuenduste taustal tagaplaanile. Ent tõlgitavate teoste valik oli tingitud eluloolistest ning kultuurilis-ideelistest teguritest, mille rekonstrueerimine ongi siinse artikli uurimisobjektiks. Eesti ja vene kultuuri vahekorra spetsiifika 20. sajandi esimesel veerandil tingis Aaviku pöördumise nimelt vene kirjanduse retseptsiooni poole. Nagu artiklis näidatud, oli see komplitseeritud seostes tolleaegse kultuuri ja poliitilise olukorraga Eestis. This article examines Johannes Aavik’s relationship with Russian literature as a translator and as a reader. It provides a description of the general traits of Aavik’s literary translations: for Aavik, they served primarily as a tool for the renewal of his first language – Estonian, so he was less concerned with the style and poetics of the originals than with his own linguistic innovations. However, his selection of texts for translation was conditioned by biographical, cultural and ideological factors, which this article attempts to reconstruct. The specific relevance of the relationship of the Estonian and Russian cultures in the first quarter of the 20th century prompted Aavik to choose Russian literature. As the article demonstrates, this had complex ties with the cultural and political situation in Estonia at the time. Aavik was highly critical of Estonian literature’s contemporary status and considered renewal of the literature to be one of the tasks of linguistic renewal. He was certain that his linguistic work and translations would set Estonian literature on the right path and contribute to the development of national self-consciousness. As part of Aavik’s linguistic utopia, he published the book series “Hirmu ja õuduse jutud” (Tales of Fear and Terror, 1914–1928) which included translations from various literatures, including Russian. Aavik became familiar with Russian culture at the time of Estonia’s forced Russification when all schools had to adopt Russian as the language of instruction. After a short period of studying ancient languages at the University of Tartu, Aavik was obliged to continue his education at the Nizhyn Pedagogical Institute (Ukraine), which did not contribute to the development of his interest in Russian culture. To the contrary: in those years and in those following, he was most interested in French and Finnish culture, although he was also familiar with both classic and contemporary (modernist) Russian literature. After Estonia gained independence in 1920, the time arrived for a re-assessment of the national intelligentsia’s relationship with Russian culture. Aavik was consumed by his project of large-scale renewal of the Estonian language, and he saw literature in general as a tool for the promotion of his ideas. He loved thrillers and assumed that these would attract a mass readership – thus, he chose works by authors such as E. T. A. Hoffmann, Friedrich Schiller, Gustav Meyrink, Ambrose Bierce, Arthur Conan Doyle, Guy de Maupassant, Prosper Mérimée, Auguste Villiers de l’Isle-Adam, Juhani Aho and Rodolf Toepffer for translation and publication in the “Tales of Fear and Horror” series. The Russian authors included in the series were primarily classics such as Alexander Pushkin, Nikolay Gogol, Mikhail Lermontov, Ivan Turgenev, Fyodor Dostoyevsky, and Aleksei Kuprin, but the texts chosen were not those traditionally represented in school curricula. The majority of the translations were done not by Aavik himself, but rather by his students (he taught at a school for several years), while Aavik was responsible for choosing the texts, editing the translations as per the programme of “linguistic renewal”, and preparing afterwords and commentaries. This article examines in closer detail a translation made by Aavik himself and, in part, by his former classmate, the priest Vladimir Paivel – several fragments from Fyodor Dostoyevsky’s novel Crime and Punishment. It argues that Aavik’s translation does not fit into the classification of “domestication vs. foreignization” in translation, as the translator was mostly concerned with the linguistic and stylistic aspects of the Estonian text, not with the original. In the process of translation, the “language machine” (as Aavik termed it) reworked foreign material, making it “its own” – a part of its own mechanism. Thus, the national origin of literary material became a factor of little importance. This is especially notable in view of the fact that Aavik considered literature to have a direct link with political processes. He held the opinion that the level and main vectors of literary development served as indicators of the status of national sentiment and directly influenced the political life of the nation. The article provides numerous examples of such judgements which are first and foremost based on Russian material. Aavik saw a direct link between the work of Dostoyevsky and the formation of revolutionary sentiments in Russia, and between Russian modernist poetry and the social explosion in the late 1910s. It can be claimed that he considered Russian “literature-centredness” to be among the causes of the revolution. However, this did not keep Aavik from holding Ivan Turgenev’s literary work in the highest regard, and he even worked on translations of Turgenev in Tallinn during the Soviet occupation in 1942–1943, as well as in his later years of emigration in Sweden.

This paper explores the Baltic German reception of English graveyard poetry. The first translation of a graveyard poem was published in 1783 by Gottlieb Schlegel (Gray’s “Elegy”). Next, a poem by Elisa von der Recke is analysed in its dialogue with Blair’s “The Grave” and Schiller’s “Resignation”. The earliest and the most often talked about graveyard poem with the longest reception was Edward Young’s “Night-Thoughts”. Heinrich Mutschmann, professor for English at the University of Tartu, interpreted it as late as 1939. Tõukudes ühest 1759. aastal Tallinnas trükitud matuseluuletusest, mis meenutab nii hiliskeskaegset Niguliste „Surmatantsu“ kui 18. sajandil populaarset inglise kalmuluulet (vt Kaur 2018, 365–366), vaadeldakse käesolevas artiklis inglise kalmuluule baltisaksa retseptsiooni. Ehitamaks silda Notke „Surmatantsu“ järgse ja 18. sajandi teise poole baltisaksa surmakujutuste vahele, on alustuseks lühidalt resümeeritud raamatuteadlase Tiiu Reimo artiklit surma visualiseerimisest 17.–18. sajandi Eesti ala võõrkeelsetes matuseluuletustes, täpsemalt vinjettides. Selle põhjal võib aimata, et uudsem, barokist inspireeritud, kuid nüüd juba rokokooliku kuju võtnud surmakäsitlus hakkas siinkandis maad võtma alates 18. sajandi teisest poolest, selle kõrgaeg jäi aga 18. sajandi viimse veerandi ja 19. sajandi esimese kolmandiku vahele. Kas võiks seostada sellise surmakujutuse populariseerumist inglise kalmuluule mõjude jõudmisega siiakanti? Esimene teadaolev inglise kalmuluule tõlge Baltimail (nüüdsel Eesti-Läti alal) ilmus 1783. aastal Riia toomkooli rektori Gottlieb Schlegeli sulest ajakirjas Vermischte Aufsätze und Urtheile. Selleks oli Thomas Gray „Külasurnuaial kirjutatud eleegia“ („Elegy Written on a Country Churchyard“, 1751), tõlgitud ilmselt „vooruste edendamiseks“ ja näitena, kuidas „raskeid teemasid“ meisterlikult „vaimu ja värvidega hingestada“, nii nagu Schlegel ühes oma 1779. aastal Riias avaldatud programmkirjutises luulele ülesandeks seadis. Schlegel jääb oma Gray eleegia tõlkes sõnastuslikus plaanis üsna originaali lähedale, järgneb sellele pildikeeles, mõjudes ehk sellest kord veidi idüllilisemalt, kord „maavillasemalt“, kuid ka baroksema ja õpetatumana; baroksele muljele aitab kaasa ka stoofivormivalik, mis erineb originaali lihtsast ristriimilisest viisikjambist. Järgmise retseptsiooninäitena on vaadeldud kuramaalanna Elisa von der Recke dialoogi Robert Blairi poeemiga „Haud“ („The Grave“, 1743) ja Friedrich Schilleri luuletusega „Resignatsioon“ („Resignation“, 1786) luuletuses „Surnupead“ („Die Todtenköpfe“, esmatrükk Schilleri „Hoorides“ („Die Horen“) 1797). Nagu Recke päevikust ilmneb, oli ta Schilleri teosest väga häiritud, kuna see näis tema jaoks hülgavat kristlikku hinge surematuse doktriini ja nõnda edendavat moraalitust (Rachel 1902, 330–331). Tundub, et toetudes just Blairile, astub Recke Schilleri käsitlusele vastu, Blairi poeemi siiski edasi arendades. Teadaolevalt Elisa von der Recke inglise keelt ei osanud ja tugines tõenäoliselt mingitele vahe-eeskujudele. Kõige enam retsipeeritud kalmuluule teoseks paistab olevat olnud siiski ulatuslik, üheksast osast või „ööst“ koosnev Edward Youngi pikk poeem „Kaebus ehk Öömõtteid elust, surmast ja surematusest“ („Complaint, or, Night-Thoughts on Life, Death and Immortality“, 1742–1745), mida kinnitavad nii teose arvukad eksemplarid Eesti raamatukogudes kui ka mainimised kaasaegsete kirjades ja mälestustes. See kujutas endast nii harduskirjandust kui ka lugemisvara sõpruskondade ühisteks ettelugemisteks. Selle omamine võis anda märku üldisemast huvist inglise keele ja kultuuri vastu (kõige tuntum oli inglis- ja saksakeelse rööptekstiga Braunschweigi õpetlase Johann Arnold Eberti tõlge saksa keelde aastatest 1760–1771). 19. sajandi alguskümnenditel paistab poeem „Öömõtteid“ olevat jõudnud ka baltisaksa koolide kirjanduskaanonisse. See võis olla ka kõige varem baltlaste huviorbiiti jõudnud kalmuluule teos: esimesi katkeid saksakeelses tõlkes avaldas sellest Hamburgi luuletav raehärra Barthold Hinrich Brockes [loe: Brooks] oma antoloogia „Maine rõõm Jumalas“ („Irdisches Vergnügen in Gott“) 7. osas (1743), just siit pärineb aga Baltimaade ühe esimese pikema loodusele pühendatud poeemi, Johann Bernhard Fischeri värssjutustuse „Mäetaguse üldine ja eriomane talve- ja suverõõm“ („Hinter-Bergens allgemeine und eigene Winter- und Sommer-Lust“, Riia 1745) moto. Seevastu ilmumisajalt varaseim klassikalise kalmuluule teos, Thomas Parnelli „Ööpala surmast“ („A Night-Piece on Death“, 1721) tundub olevat jõudnud vaid tõsisemate anglofiilideni, kes oskasid inglise keelt ja kõige hiljem, 19. sajandi alguskümnendeil. „Öömõtteid“ jäi baltisaksa retseptsioonis oluliseks ka erakordselt kauaks. Kui nii Inglismaal endal kui ka Saksmaal näib huvi selle teose vastu 19. sajandi keskpaigaks raugevat, vähemasti lõpeb selleks ajaks uustrükkide ilmumine teosest ja peamised kirjandusteaduslikud kokkuvõttedki saksa Youngi-retseptsioonist jäävad 19. sajandi lõppu, 20. sajandi algusse, siis veel 1930. aastate teises pooles kirjutas Tartu Ülikooli inglise filoloogia korraline professor Heinrich Mutschmann (1885–1955) mitmeid artikleid Youngi „Öömõtete“ fenomeni selgitamiseks (vt Mutschmann 1936 ja 1939), pakkudes teosele välja oma, psühholoogiast inspireeritud tõlgenduse. Viimast artiklit on siin ka lähemalt vaadeldud. Eesti kirjanduses ei ole „Öömõtetel“, vaatamata Mutschmanni seda Goethe „Faustiga“ võrdsustavale tõlgendusele, õnnestunud kanda kinnitada. Ei ole teada, et seda oleks tõlgitud. Päris eesti luuletajate tähelepanuta see teos siiski ei ole jäänud: faksiimiletrükk esimesest rootsikeelsest „Öömõtete“ tõlkest (1770) kuulus väliseesti poeedi, sürrealist Ilmar Laabani raamatukokku. Ainus eesti keelde jõudnud kalmupoeesia klassikasse kuuluv teos paistab olevat Gray eleegia. Sellest leidub Eesti Kirjandusmuuseumis avaldamata tõlge Ants Oraselt, mille lõpuepitaaf on ilmunud ajakirjas Vikerkaar (1990, nr 1, lk 1). Trükki jõudis täiemahuline tõlge sellest Gray teosest Märt Väljataga tõlgituna alles 2018. aastal (vt Väljataga 2018, 70–74). Ka inspireerinud see teos kirjandusteadlast ja luuletajat Ivar Ivaskit tema „Balti eleegiate“ („The Baltic Elegies“, 1986/88) loomisel (tänan vihje eest Tiina Kirssi). Siin ring omamoodi sulgub, sest ka Ivask, lätlasest ema ja eestlasest isa poeg, kelle kodune keel oli saksa keel, oli märkimisväärse etapi oma elust riialane nagu Gottlieb Schlegelgi.

The focus of the article is Estonian born Finnish playwright Hella Wuolijoki (1886–1954). The article concentrates on the process of becoming 1) the de-familiarized Own and subsequently 2) the Other, i.e. on the process of acculturation. The change of language from Estonian to Finnish but also Wuolijoki’s ethnical and political self-identity as expressed in her fictional works and memoirs illuminate these dynamics. The reception of Wuolijoki’s first fictional works (written in Estonian) is analyzed with the aim of understanding the communication between the writer and her audiences and the reasons behind her change of language and ethnic identity. Artikli fookuses on tuntud Soome näitekirjanik Hella Wuolijoki (1886–1954), kelle näidendite varal ehitati üles Soome rahvuslik (ja feministlik) identiteet. Wuolijoki oli tegelikult Eestis sündinud Ella Marie Murrik, kes aastal 1904 läks Helsingi Ülikooli õppima, abiellus seal Sulo Wuolijokiga (1881–1957) ning jäi aegamööda eestlastele võõraks. Hella Wuolijoki biograafiat ja kirjanduslikku pärandit on põhjalikult uuritud nii Eestis kui ka Soomes, kuid tema kultuurilist ülekannet ja akulturatsiooni pole teoreetilises raamistikus käsitletud. Käesolev artikkel keskendub eelkõige ülekandele, s.t piiride ületamise protsessile, sellele, kuidas Wuolijokist sai 1) võõritatud Oma ja seejärel 2) Teine. Kõige silmatorkavam märk tema akulturatsiooniprotsessist oli üleminek eesti keelelt soome keelele kirjanduslikus loomingus, aga ka etnilise ja poliitilise identiteedi muutumine, nagu see väljendub Wuolijoki fiktsionaalsetes ja hilisemates memuaarsetes teostes. Artiklis analüüsitakse Wuolijoki varaste, eesti keeles kirjutatud teoste retseptsiooni eesmärgiga mõista kirjaniku ja tema publiku vahelist kommunikatsiooni ja põhjuseid, mis viisid kirjandusliku keele väljavahetamiseni ja etnilise identiteedi muutumiseni. Wuolijoki püüdis kehtestada endale kohta eesti kirjanduses aastail 1911–1914 ning selle taga olid paljuski nii majanduslikud kui ka psühholoogilised põhjused – hüvastijätt kodumaa ja suguvõsaga. Kuigi Eestis oli juba kanda kinnitanud realism, mõjusid Wuolijoki ideedraama „Talulapsed“ ja rahvusromantiline romaan „Udutagused“ nii teema kui ka väljendusvahendite poolest anakronistlikult, kuigi teatud määral ka kütkestasid. Ka tema eesti keel oli vananenud. Wuolijoki vasakpoolsed ja feministlikud vaated ühelt poolt ning Venemaa tsensuuriaparaat teiselt poolt suurendasid kirjaniku ja tema publiku vahelisi mõistmisraskusi veelgi. Tema teoste vastuoluline retseptsioon kodumaal nõrgendas ka Wuolijoki ühtekuuluvustunnet Eesti ühiskonnaga. Teise katse end eesti kirjanduses kehtestada tegi Wuolijoki aastail 1931–1932, kirjutades lühikese ajaga kolm eestikeelset näidendit ja ühe romaani. Viimane sai üsna hävitava kriitika osaliseks ning näidenditest pääses lavale vaid „Koidula“, mis põhjustas küll skandaali, kuid tõi kirjanikule siiski ka tasu ja kuulsuse. Wuolijoki selle perioodi näidendites on tunda Ibseni mõjutusi: tugevad ja targad naised peategelastena, konfliktsed ideid arendatakse vestluse, mitte tegevuse kaudu ning realistlikku elukujutust rikastatakse sümbolite ja sümboltegelastega. Need teosed ei sobitunud 1930. aastatel valitsenud realistliku kaanoniga ning said mõnevõrra ebaõiglase kriitika osaliseks. Kuna Wuolijoki ilmselt tajus ka kasvavat emotsionaalset, keelelist ja mentaalset distantsi endiste kaasmaalastega, otsustas ta eesti kultuurist tagasi tõmbuda, jätkates kirjanduslikku tööd talle Soomes emotsionaalselt lähedaseks saanud teemade ja motiividega, mis tagasid ta teostele ka autentsuse efekti. Wuolijoki ületas Eesti ja Soome vahelise piiri ehk liikus teise sotsiaalkultuurilisse konteksti vähemalt neljas tähenduses: geograafiliselt, keeleliselt, kunstiliselt ja ideoloogiliselt/poliitiliselt. Selline mitmekordne ülekanne ehk akulturatsiooniprotsess mõjutas loomulikult ka tema identiteeti. Perioodil 1904–1933 identifitseerus Wuolijoki selgelt mõlema etnilise rühmaga, nii eestlaste kui ka soomlastega, nii et seda protsessi võib nimetada integratsiooniks või kakskultuurilisuseks. Hiljem muutusid Wuolijoki suhted Eesti ja eestlastega juhuslikumaks ning see juhataks justkui termini „assimilatsioon“ juurde, kuid seda saab kasutada ainult reservatsioonidega, sest kirjanik jäi ka Soome ühiskonnas valgeks vareseks – kosmopoliidiks.

The article aims to explain a particular thread of Hungarian motifs in the literary and philosophical works of Grigory Savvich Skovoroda (1722–1794), the first Russian and Ukrainian Christian philosopher. The Hungarian period of his biography remains the least studied; therefore, it demands special attention in the interests of determining objective reasons for the themes of his writings in the context of the formation of Russian and Ukrainian literature of the period. Artikli eesmärgiks on selgitada konkreetsete ungari motiivide esinemist esimese vene ja ukraina kristliku filosoofi Grigori Savvitš Skovoroda (1722–1794) kirjanduslikes ja filosoofilistes teostes. Tema elu Ungari-perioodi on kõige vähem uuritud, sellepärast vajab see erilist tähelepanu, et teha selle ajajärgu vene ja ukraina kirjanduse kujunemise taustal kindlaks tema kirjutiste teemade valiku objektiivsed põhjused. Selle teemaga on varemgi tegeldud, kuid tähelepanu pole pööratud kohtadele ja ajaloolistele tingimustele, mis olid otseselt seotud Skovoroda keisrikoja teenistuses veedetud ajaga Ungaris, Austrias, Itaalias ja Poolas aastatel 1745–1750. Küllatki pikast möödaläinud ajast ja arvukatest juba avaldatud teadusartiklitest hoolimata sunnib see andekas ja meisterlik kirjanik ikka ja jälle endast rääkima. Seda võib seletada nii ühendatud Euroopa sees kui ka mõlemal pool uusi poliitilisi piire toimuvate kultuuridevaheliste protsessidega, mis mõjutavad positiivselt Venemaa, Ukraina ja Ungari vaheliste suhete arengu dünaamikat. Tõmmates temaatilisi paralleele Skvoroda kirjutistega, tuleb rõhutada, et tema loomingut inspireerisid Balassi vaimne aed, Comeniuse visuaalne maailm, Muretuse (Marc Antoine Muret’) sakraalsed laulud ja Wetsteniumi esoteerilised sümbolid, kus igavene tõde on peidus kõige nähtavaloleva taga. Tema loominguline pärand haarab endasse vene, ukraina ja ungari rahvuskultuuride parimad jooned, osutudes nii suurepäraseks eeskujuks tuleviku Euroopa ja kogu maailma kirjameestele. Teenides kindralmajor Višnevski juhtimise all Tokajs asuvas keiserlikus Ungari veinide komisjonis õukondliku asjaajana, kirjutas Skovoroda ohtralt värvikaid tekste, elavalt peegeldades lihtsate ungarlaste igapäevaelu, mis oli väga sarnane tema enda väikevene rahvuskaaslaste omaga. Vene keisrinnade Jelizaveta ja Katariina II valitsusajal sai temast 17. sajandi geniaalse Tšehhi haridustegelase Comeniuse pansoofilise õpetuse järgija. Võttes kokku Skovoroda viieaastase Ungaris viibimise tulemused, ei tohi jätta märkimata viljakat mõju, mida avaldas talle ungari kultuur ja vestlused paljude eri ühiskonnakihtide ja usulahkude esindajatega. Tänapäevast kõnepruuki kasutades võib öelda, et Skovoroda osutus esimeseks Vene Impeeriumi okkalisi radu tallavaks dissidendiks, kes ei soovinud sammu pidada sünge kirikliku diktatuuriga, vaid heitis oma sümboolse allegoorikaga kiriklikele tsensoritele avaliku väljakutse. Tema traktaadid, mis keelati kui poliitilise samizdat'i väljaanded, said ammendamatuks kristlike sümbolite ja ideede allikaks, inspireerides kümnete kunstnike ja kirjutajate entusiastlikku loomingut hoolimata nende rahvuslikust päritolust ja sotsiaalsest tagapõhjast. Skovoroda kirjanduslikud ja filosoofilised teosed on traditsiooniliselt jagatud kolme suuremasse ossa: vaimne luuletsükkel „Jumalike laulude aed“, Aisopose traditsioonis proosakogumik „Harkovi valmid“ ja eksegeetilised traktaadid, dialoogid ning mõistujutud, kuhu kuuluvad ka Muretuse, Ovidiuse, Vergiliuse, Hosiuse, Cicero, Plutarchose, Terentiuse, Horatiuse ja Tertullianuse tõlgendused. Oluline on ära märkida ka tema erakirjavahetust, mis sisaldab 125 kirja. Tema pärandi käsitlemisel on olulisel kohal Kovalensky essee „Grigori Skovoroda elu“, mis aitab meil mõista ajaloosündmusi ja isikuid, kellega ta pikka aega suhtles. Kovalensky kõrvale asetub Pest-Budast pärit Harkovi Ülikooli filosoofiaprofessor Hess de Calve, kes tänu oma artiklile „Skovoroda – tänapäeva küünik“ on õigustatult väärt Skovoroda esimese Ungari biograafi tiitlit. Ajaloolaste Ratšinski ja Tardy uurimistöö arhiivides aitas täpsemalt mõista tegelikke põhjusi, miks kõrgekvaliteediline Tokaj Aszu oli sajandeid populaarne ja asendamatu vein vene aadlike peolaudadel. Sama tegi ka vene ajaloolase Ratšinski töö „Vene varustajad Tokajs 18. sajandil“, mis ilmus väljaandes „Russkii Vestnik“ 1875. a. Väikevenemaale tagasi pöördudes tõi Skovoroda kaasa väärtuslikku vaimutoitu, millest jätkus talle kuni elu lõpuni. Ta täiendas oma ladina, kreeka, saksa ja heebrea keele oskusi, mis tulid kasuks hilisemas õpetajatöös, ja õppis ära ka ungari keele. Lõpuks sai temast esimene vene dissident, kes oli vaimseks eeskujuks sellistele teisitimõtlevatele kirjameestele nagu Petšerin, Dostojevski, Tšernõševski, Dobroljubov, Solovjov, Balmont, Blok, Belõi, Gumiljov, Severjanin, Pasternak, Bulgakov, Tšizevski, Jessenin, Gorki, Solženitsõn ja teised. Tema eksegeetilised teosed „Loti naine“, „Iisraeli madu“ ja „Mao uputus“ ringlesid poliitilise samizdat’i väljaannetena Vene Impeeriumi okkalistel radadel kuni 1912. aastani. Ungari rahvushümni autor Ferenc Kölcsey olevat Skovorodale austust avaldades hüüatanud: „Sinust tilkus Tokaj viinapuude nektarit!“

Kokkuvõte: Aarne Michaël Tallgren, Eesti ja Tartu aastal 1920: riigi kuvand kirjavahetuses Rahvusvaheliselt tuntud Soome arheoloog Aarne Michaël Tallgren (1885–1945) määrati Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli esimeseks Eesti ja Põhjamaade arheoloogia professoriks juunis 1920. Ta oli selles ametis kevadeni 1923. Mida tähendasid talle Eesti, Tartu ja sealsed elamistingimused enne Tartusse kolimist? Milline oli tema ettekujutus Eestist, eriti seoses enda identiteediga? Kuidas ja miks muutus tema vaatenurk sügissemestril 1920? Artikkel põhineb suures osas A. M. Tallgreni ema Jenny Maria Montin- Tallgreni kogul, mida hoitakse Soome Rahvusarhiivis. Kirju Mikko Tallgrenilt tema vanimale vennale Oiva Johannes Tallgrenile (hiljem Tuulio) hoitakse viimase kogus Soome Rahvusraamatukogus. Head võrdlusmaterjali pakuvad A. M. Tallgreni kirjad kolleegile ja lähedasele sõbrale Aarne Europaeusele (hiljem Äyräpää), mida hoitakse tema kollektsioonis Soome Muuseumiameti Arhiivis. Hajusaid killukesi leiab ka kirjadest, mille Tallgrenile saatsid tema kolleegid ning mida hoitakse Soome Rahvusraamatukogus. Arheoloogia alal lähtus Tallgen uurimisprobleemidest ja arusaamadest soome-ugri mineviku kohta, mille olid sõnastanud Matthias Alexander Castrén ja Johan Reinhold Aspelin. Ta avastas aga peagi, kui ajast maha jäänud need olid, ning võttis omaks rahvusvahelise orientatsiooniga lähenemise Venemaa ja Ida-Euroopa ajaloole, mis keskendus Euroopa pronksiaja lõunapoolsetele juurtele. Samas jätkas ta ka populaarteaduslike tööde kirjutamist Soome esiajast. Vaatamata sellele on 19. sajandi rahvusromantiline lähenemine Soome ajaloole Tallgreni Eesti-sümpaatia selgitamisel keskse tähtsusega. Tallgreni maailmavaade põhines seaduslikkusel ja isiklikul vastutusel. Keele küsimuses esindas ta liberaalset vaatenurka, mille oli pärinud oma kakskeelsest, soome- ja rootsikeelsest kodust. Tallgreni isiklikku identiteeti mõjutasid lähedased suhted oma õdede-vendade ning vanematega, eriti emaga. Lisaks mõjutas teda lapsepõlve ja noorusaja Turu piirkond. Tallgreni kohale määramine ja Tartusse saabumine said teoks tänu iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamisele. Soome teadlaste Tartusse määramise akadeemiliseks eeltingimuseks oli otsus arendada Tartu Ülikool eestikeelseks asutuseks. See tähendas vene ja saksa keelt kõnelevate professorite vahetamist eestikeelsete vastu, kuid kuna 1910. aastate teisel poolel oli sobivatest akadeemilise kvalifikatsiooniga eestlastest puudus, otsustati kutsuda Tartusse õpetama ka teadlasi välismaalt. Avati uued õppetoolid, mida peeti oluliseks uue riigi ja selle identiteedi loomiseks, nende hulgas ka arheoloogia õppetool. Tallgren ei olnud esimene Soome arheoloog, kellega läbirääkimisi peeti. Oskar Kallas kirjutas esimesena Juhani Rinnele, küsides kas ta oleks huvitatud arheoloogiaprofessoriks ja Eesti Rahva Muuseumi direktoriks saamisest. Ka Aarne Europaeuse nime mainiti juba 1919. aastal vähemalt muuseumiga seoses. Pärast seda, kui Rinne loobus, saadeti 1919. aasta teasel poolel päring Tallgrenile. Märtsis 1920 informeeris Tallgren Eisenit oma loobumisest. Pärast seda asus Tartu Ülikooli soome-ugri keelte professor Lauri Kettunen veenma Tallgreni ümber mõtlema. Lõpuks Tallgren nõustus. Mais ja juunis tegi Tallgren viienädalase ekskursiooni Eestisse ja sel ajal teatati talle, et ülikool on valinud ta professoriks. Tartus seadis Tallgren end sisse jurist Oskar Rütli kodus. Rütli oli aktiivne Eesti-Soome suhete edendaja ja tema abikaasa Vilhelmiina/Vilhelmine (Mimmi) oli soomlane. Tallgren töötas Tartus 1923. aasta kevadeni, mil sai tõenäoliseks, et ta nimetatakse Helsingi Ülikooli arheoloogiaprofessoriks. Lisaks tundis ta, et on täitnud oma ülesande Tartus, olles arendanud välja nii akadeemilise kõrghariduse arheoloogia valdkonnas kui ka kohaliku muuseumivõrgustiku. Tallgren võttis siiski arheoloogiatudengite eksameid vastu ka 1920. aastate teisel poolel ja võttis osa aruteludest, mille eesmärgiks oli formuleerida pärandiga seotud seadusandlus. Pärast Tartusse saabumist mõistis Tallgren peagi, kui palju tööd professuur endast kujutab. Ta sai aru, mida Tartu ja Eesti temalt kui professorilt ootavad ning mida Tartu professuur tema enda jaoks tähendab. Ta tundis, et nii arheoloogiat kui ka Tartu Ülikooli hinnati Eestis kõrgelt, mis süvendas tema optimismi. Tema muljed muuseumitest ja raamatukogudest olid eripalgelised. Tallgreni esmamuljed Eestist kui riigist ja eestlastest mais 1920 olid eksootilised. Ta oli „üldiselt lummatud kõigest“, mida nägi. Tartu akadeemilised ja aristokraatlikud tahud meeldisid Tallgrenile kui teadlasele ja romantismi vaimsele järgijale eriti. Samas vaatles ta Eesti ühiskonda ja selle võimalikke pingekoldeid 1918. aasta kodusõjast toibuva Soome vaatenurgast. Ta muretses baltisakslaste isoleerituse pärast. Lisaks kartis ta, et halvenevad majanduslikud tingimused võivad viia sotsiaalse konfliktini. Tallgren imetles eestlaste töökust ja iseloomustas eestlasi kui meeldivaid inimesi. Ta leidis, et eestlaste iseloom on elavam kui soomlastel. Ta väärtustas eestlaste sõbralikkust ja heatahtlikkust, kuid hindas ka seda, et linnas oli teisi soomlasi, kellega suhelda. Välismaal olemine omandas Tallgreni jaoks uue tähenduse: see muutus võimaluseks õppida Soomet rohkem hindama ja realistlikumal viisil, ilustamata armastama. Teisest küljest pakkus see võimalust põgeneda Soome Rahvusmuuseumis valitsenud ebameeldivast olukorrast. Tallgreni olulisim võrgustik Tartus moodustus tema tudengitest ja see tekkis järk-järgult tema kolmeaastase professuuri jooksul. Selle grupi tuumiku moodustasid 1920. aastal Harri Moora, Marta Schmiedehelm ja Eerik Laid, kellega Tallgren jäi pidevalt suhtlema ka pärast Tartust lahkumist. Tallgrenile tähendas Tartusse kolimine eemal viibimist oma vanematest ja teistest sugulastest, kellega tal olid tihedad suhted. Ta ema nägi olukorda Eestis igas mõttes nagu tema poeg. Ka tema oli mures Eestis valitseva olukorra pärast. Tallgreni isa ja vend Oiva kahtlesid, kas Mikko tõesti pühendub Tartus oma professuurile. Seetõttu saatis A. M. Tallgren pidevalt oma sugulastele teateid oma rahulolu kohta ja näib, et nad aktsepteerisid neid. Tallgreni nägemus Eestist ja Tartust ning oma kohast selles, suhtumine oma professorikohustustesse, mõtted Eesti ühiskonna võimalikest arengutest ja suhe koduga olid vastastikuses seoses. 1920. aasta sügiseni põhines Tallgreni kujutlus muinasaegsest Eestist ja üldistel teadmistel. 1920. aasta ekskursiooni käigus hakkas ta mõtlema Eestist kui oma tööpaigast. Tallgreni kirjad dokumenteerivad seda arenguprotsessi, mille käigus ta proovis mõista oma ülesandeid ja rolli. Pärast enda Tartusse sisseseadmist püüdis Tallgren üle saada võõristustest, mida Eesti temas tekitas, otsides selles endale tuttavlikke jooni. Samuti proovis ta näidata, et tema identiteedi kujunemise protsess toimus lihtsalt. Võimalik, et ta tegi seda selleks, et rahustada oma vanemaid või kergemini uues keskkonnas kohaneda. Igal juhul rahunes ta esimese semestri jooksul. Seda protsessi võis mõjutada stabiliseeruv poliitiline olukord, Eesti ja Nõukogude Venemaa vaheline rahuleping veebruaris 1920 ja parlamendivalimised novembris. Kuigi ajaline suhe nende vahel on nähtav, ei ole põhjuslikku suhet võimalik tõestada. Sotsiaalselt kuulus Tallgren Tartu Soome professorite seltskonda, kuhu kuulusid ka mõned Rootsi professorid, kuid sarnaselt enamikule teistele soomlastele tähendas eesti keele oskus, et ta ei kapseldunud oma gruppi, vaid suutis luua ja hoida kontakte kohalikega. Tallgreni kujutlus Eestist ja Tartust põhines pigem elukogemusel ja erialasel taustal kui päevapoliitikal. Arheoloogi ja kultuuriajaloolasena otsis ta nähtule ja kogetule ajaloolisi selgitusi. Sellest vaatenurgast oli oluline, et ta suudaks end ja oma Soomes elavat peret veenda, et tema algne ebakindlus oli olnud alusetu.